Eesti ainus film Berlinalel
Jaan Ruus
22. veebruar 2011
Jaan Ruus leidis Berliini festivaliprogrammist ühe Eestiga seotud teose – autorifilmi Mustast Aafrikast: “Sõna on naistel”.
Berliini filmifestivali 385 filmi hulgas, mida arvukais programmides näidatakse (kõrvale jättes kommertsürituse, filmituru) leiab, kui hästi otsida, ka ühe eesti filmi /reprol kaader filmist). See on kaheksaminutine video, mis vaatleb kolme Togo neegritari: puuviljamüüjannat turul, viljakauplejat samas ja – dieeditoitumisnõuandjat. Filmi režissöör on Eesti passiga prantslanna Eléonore de Montesquiou.
Kuuleme Raadio Togo igapäevast saadet “Sõna on naistel”. Viljahulgikaupleja analüüsib üksikasjalikult söögihelveste ostu- ja müügihindu, esitab ladusalt ja veenvalt majanduslikke kalkulatsioone, kirjeldab turusuhteid Aafrika külas, kurdab madalate hindade üle, mille tõttu on pere toitmine tõsine probleem. Tema sujuvale ja asjatundlikule monoloogile liidab filmi režissöör teise raadiosaate, kus antakse nõu dieetide valimiseks ja soovitatakse selleks vastavaid toiduaineid ja roaretsepte. Ekraan aga näitab terve filmi jooksul – eri rakurssides, kuid suures plaanis – turul kõndivat müüjatari. Kolm aafriklannat, kaks jutustajat ja üks pildis, kujundavad – niiviisi kontrapunktiliselt monteerituna – küllalt reljeefse mõrumaitselise pildi musta mandri argipäevadest.
Eksperimentaalfilmilise Forumi sektsiooni allprogramm Forum Expanded oligi kokku pandud väikevormidest ja näitas koos lühifilme maailma eri paikadest. Forum Expanded otsib tegelikkuse uudseid kunstilisi tõlgendusi, soovib, et valitud väikefilmid kirjutaksid omal moel ümber ajalugu, olgu või utoopiliselt. Enne “Sõna on naistel” esitati Iraani filmi, mis võttis ainsa olemasoleva videolõigu kuulsast demonstratsioonist Iraanis 8. septembril 1978 ja estetiseeris selle, peatades lõiku aeg-ajalt, et esitada küsimusi pildil olijate kohta jm. Geograafiliselt ulatusid näidatavad programmid kanada eskimotest noore Castro esimese partisaniretkeni 1956. aastal, juudi vastupanuvõitlusest Teise maailmasõja ajal Poolas kuni langevarjuhüpete nautimiseni Hiinas ja pimedate jalgpallivõistluseni.
Küsisin pärast režissöörilt, Eléonore de Montesquiou’lt:
Miks mustvalge?
Reisibürood levitavad palju värvipilte Aafrikast. Tahtsin reklaamfotodest distantseeruda.
Läksite Aafrikasse puhkama?
Kaamera on mul alati kaasas. Filmisin turgu. Bussiaknast, terve päeva. Naine, keda filmis näeme, müüs autosõitjatele puuvilju. Kõrge bussi aknast sai tema pealaelt banaane ka ise võtta. Ta lubas end filmida, kuid hoidus otse kaamerasse sattumast, ebausk ilmselt.
Võitlete naiste õiguste eest Aafrikas?
Feministlik toon on filmil küll.
Küsin ka teie kui autori kohta. Kuidas film Berlinalele võeti?
Forumi programmi koostajad soovisid juba minu filmi “Aatomilinnad”, seda oli aga näidatud. Forum tahab alati esilinastusi. Ilmselt otsisid nad mind oma vanade kontaktide seast üles.
Ehk tahtsid festivaliprogrammi kokkupanijad rõhutada aafriklannasid filmiva autori kaugust sellest mandrist.
Nime järgi olete prantslanna.
Minu vanavanavanavanaisa tuli Tallinna Venemaalt Liivi sõja ajal. Ema, eestlanna, läks enne Teist maailmasõda Eestist Prantsusmaale, abiellus seal prantslasega, mina sündisin Pariisis 1970. aastal.
Ema sai nüüd tagasi oma Eesti kodakondsuse ja selle läbi ka mina endale Eesti passi. Saime tagasi ka maja Toompeal. Aga põhiliselt elan Berliinis.
“Naiste sõna” on eesti film?
Miks mitte. Mind on alati huvitanud identiteedi küsimused, piiride probleem – filosoofiliselt. Seepärast tegin ka filmid Paldiskist, Sillamäest, Narvast.
ja lihv digiprojektsiooniga varustatud kinosaalis.